Sawsan - parim leid köögist!

Sawsan oma valdustes

Huvitav on jälle olla igapäevaselt ninapidi koos inimestega, kellega puudub suhtlemiseks ühine keel. Süüria sõjapõgenikest väga suur hulk inimesi valdab ainult araabia keelt ja nii on ka siin Istanbuli keskuses käivate naistega.

Aga ega sellepärast elu seisma jää! Äge on see, et kui siin ikkagi igapäevaselt kohal olla, siis tekivad sellised lahedad sõbrasuhted kehakeele ja mõningate naljade baasil. Üks selline inimene, kellega ma siin kohe sõbrustama hakkasin, on keskuse n-ö kokatädi Sawsan. Temaga on muidugi ka väga kasulik häid suhteid hoida, sest kokatädi ju teadagi tahab pidevalt midagi süüa-juua pakkuda;) Õnneks on tihtipeale ka mõni inglise keelt oskav araabiakeele valdaja kõrvalt võtta, kui tõesti kommunikatsioon takerdub...

Muide Sawsaniga olin nägupidi ka juba varasemalt tuttav, sest kui „Pealtnägija“ saade käis Türgis „Small Projects Istanbulist“ (SPI) lugu tegemas, siis tehti intervjuu ka meie kokatädiga. Sawsani lugu tõmbas teda intervjueerinud Piret Krummil suht kiiresti pisara välja...

Sellised need põgenike lood tihtipeale ongi. Siia SPI keskusesse sisse astudes on kõik alati hullult rõõmsa näoga ja sõbralikud, pidevalt käib mõnus jutuvulin ja itsitamist kuuled ka. Ja nad ongi rõõmsad, sest tundub, et siin keskuses on paljud iseennast ja oma kohta uuesti leidnud. Samas- kui jällegi pikemalt mõne süürlasega näiteks rääkima jääda, siis üsna ruttu saab selgeks, millises muredepuntras nad siin visklevad. Nii ka Sawsaniga- tema kaks poega on põgenikena Saksamaal elamas, üks neist ka alaealine. Türgist Sawsan ja tema abikaasa lastele Saksamaale järele saavad sõita alles siis kui vanem poeg saab kolme-aastase elamisloa. Selle saamine pole ka sugugi kindel. Ja Istanbulis araabiakeelse põgenikuna hakkamasaamine on ka veel omaette teema...

Nii et selliseid lugusid on siin võimalik manustada koos mõnusalt mõrkja süüria kohvi ja hummuse ja muu hea-parema kõrvale...  

Mina Sawsani ja tema abikaasa Mohammediga SPI ukse ees